Postitatud

Kas Haigekassa või tervisekassa, Töötukassa või Töökassa-selles on küsimus!!!

On tavaks et kolmanda sektori organisatsioonid ei tegele poliitikaga, või kui siis oma valdkonna poliitikas kaasa rääkimisega. Tänane arutelu kus kas suurt riigi organisatsiooni on “hapukurgihooajal” otsustanud välja tulla suurepärase ideeega nime vahetada on tekitanud minus vastupandamatu soovi sellel teemal mõningaid mõtteid avaldada.

Minu kirjutist võib julgesti jagada 

Ma pole inimene, kelle spordialaks on igaljuhul ja igal ajal ja igast asendist olla kõige vastu mis valitsusest tuleb, vastupidi. Oleme täna olukorras, kus 2009 aastal kui Eestit tabas MASU, vähendati riiklike toetusi spordialaliitudele ca 40 % (kellel vähem, kellel rohkem, kellel üldse mitte!!!), nii ka meil. Toona lubati vestlustes et paari kolme aasta jooksul antakse tagasi ära võetud osa jne. Täna oleme aastas 2018 ja tagasi pole midagi antud rääkimata juurde saamisest. Tõsi veidi on aegade jooksul kasvanud eraldised HMN nõukogult.
Aga mitte see pole minu tänase artikli teema.

Kas Haigekassa või tervisekassa-selles on küsimus! Kuulates Haigekassa juhi kommentaare nime muutuse vajalikkusest, siis tekkisid mul mitmed küsimused. Olen aru saanud et haigekassa tegeleb ikka haigete inimestega, nüüd tuleb välja et Haigekassa (tervisekassa ) hakkab tegelema ka hoomamatu nähtusega terviseennetusega – milleks? See on arenenud riikides puhtalt valitsusväliste organisatsioonide rida. Seda et mittetulundussektorile tuleks ja peaks delegeerima ka osa riigi tegevusi, on pikalt juttu olnud – täna tundub et riik tegeleb otse vastupidise tegevusega. Kui siia lisada et meil on ju olemas riiklik moodustis nimega Tervise Arengu Instituut, siis, tekib küsimusi juurde. Olen nõus Taavi Rõivase repliigiga, et iga nimemuutusega ei pea soetama tuhandeid pastakaid jne. Inimesel kes külastab Haigekassa kontorit on suht ükskõik mis nime see kannab. Kui räägitakse et Haigekassa nimevahetus maksab suurusjärgus 200 000 eurot, siis on see rohke kui küsitava väärtusega. Samuti tekib küsimus, miks peaks Haigekassa tegelema turundusega sellisel määral nagu seda teha tahetakse? Kes on see sihtgupp kelleni seda tehes jõuda tahetakse. Vaadates ja kuulates tänaseid arengudi – kaotatakse sünnitusosakondi, ei suudeta piisavalt kiirelt reageerida ravimite lisamisega soodusravimite nimekirja jne jne – tundub et daamid ja härrad võiks tegeleda rohkem sisulise tööga. Mind üllatas Haigekassa nõukogu liikme ametiühinguliidri härra Petersoni asumine nimemuutuse õigustajate esiliinile, õigustamaks raiskamist.Kui eelarves on see raha olemas, siis oleks ju palju sümpaatsem tõsta näiteks organisatsiooni töötajate palka – on ju teada et need pole pehmelt öeldes väga adekvaatsed, kui juhtide palgad välja arvata. Selle kõige taustal tundub Haigekassa nimevahetus ikka pehmelt öeldes mitteotstarbekas.

Kas Töötukassa või Töökassa – selles on ka küsimus! Selles küsimuses olen ma tegelikult rohkem seda meelt, et äkki tõesti võiks seda nime vahetada ja nimi Töökassa tundub päris mõistlik. Samas arvan ka et selles vadlkonnas pole riik riik soovinud kasutada ära mittetulundussektori potentsiaali ja kompetentsi. Siin on Töötukassa juhi härra Paaveli väide et vahetada tuleb sildid ja värgid on ju iseenesest õige. Me pole täna ju näinud ühtegi adekvaatset kalkulatsiooni et hinnata ajakirjanduses väljakäidud summade otstarbekust.

Mis on aga kogu temaatika “point”? On ikka päris kummaline et organisatsioonid kus on täiskohaga tööl avalike suhete ja pressiesindajad ei suuda kommunikeerida väljapoole sellisel viisil et see paistaks normaalne välja. Järjekordselt üritati minna PR tegevuses seda teed et suvel ei viitsi keegi midagi lugeda ja teeme asja ära. Arvestamata jäeti et vähem kui aasta pärast on ju valimised ja nüüd on poliitikud asunud üksteise võidu avaldama “arvamust”. Selliseid protsesse ei saa ju panna liikuma ilma et selloest oleks teadnud valitsus ja need samad poliitikud, kes täna “arvamust” avaldavad.

Mis on aga kõige kurvem ja tülgastavam – taaskord on asutud mängima inimeste õiglustundega ja summad mis täna on õhku visatud on seda tunnet tõsiselt riivavad.

Saan aru et meil on täna tervise edenduse ja karjääri ja tööhõive valdkonnas üle suurusjärgus 900 000 eurot. Meie organisatsioonil oleks kohe mitmeid ettepanekuid kuidas seda raha ühiskonna hüvanguks rakendada.

Kaunist ja sportlikku suve jätku!
Tiit Tammaru
EKKSL peasekretär

Postitatud

Tiit Tammaru intervjuu Raadio4-s. 17.05.2018

Rõõm on tõdeda, et meie tegemised leiavad kajastamist ka Rahvusringhäälingu venekeelses meedias Ja loodetavasti mitte viimast korda.  Üle pika aja sain maha siis venekeelse intervjuuga, sai arutatud meie valdkonna kehalise kasvatusega seonduvaid küsimusi.

Seega oleme pildis ja igal võimalusel kasutame juhust, et meie seisukohti ka tutvustada.

Intervjuu on kuulatav juuresoleval lingil:

https://r4.err.ee/828899/podrobnosti/854177

Postitatud

Tööturul on hoopis gümnaasium umbtee, mitte kutsekool! Andrus Mõttus (Tartu KHK direktor)

19 septembri 2017, Tartu Postimehes ilmus Tartu Kutsehariduskeskuse direktori Andrus Mõttuse artikkel kutseharidusest. Artikkel on ajendatud viimasel ajal palju kõneainet pakkunud “lävendi” kehtestamise plaanist. Teatavasti on Haridus- ja Teadusminister Mailis Reps käinud välja idee kehtestada gümnaasiumisse saamiseks, lävend. 

Toome mainitud artikli täismahus ka meie kodulehe lugejateni. 

 

Kutsekool pole soe ulualune neile, kes mujal hakkama pole saanud. Ka kutsekoolid ootavad õppima motiveeritud ja oma valikutes kindlaid noori ning samasugused ootused on tööandjatel. Kas peaks ka siin kehtestama lävendi, et napi huvi ja puudulike hinnetega kutseõppesse ei võeta?

Haridusminister Mailis Repsi välja käidud plaan kehtestada gümnaasiumi sisseastumisel lävend ning suunata lävendist allapoole jäänud keskmise hindega noored kutsekooli, on kaasa toonud elava arutelu. Õige, peabki rääkima, sest haridus- ja tööelus on juba ammu ilmseid ebakõlasid.

Jah, meil on liiga palju inimesi, kel pole kutsekvalifikatsiooni, ehk siis nad on jäänud pidama pelgalt põhi- või üldkeskhariduse tasemel või ei leia akadeemilisele haridusele vastavat võimalust tööturul. Ettevõtete nurinat oskustööjõu nappuse pärast on kaugele kosta ning paljud neist panustavad töötajate väljaõppesse või otsivad leevendust võõrtööjõu abil.

Teravat vastuolu noorte haridusvalikute ja tulevaste töökohtade vahel ilmestab ühe Tartu metalliettevõtte mullune värbamisstatistika. Elektriku-käidukorraldaja töökohale laekus vaid neli ning TIG-keevitaja (keevitus sulamatu elektroodiga inertgaasi keskkonnas – toim) tööle viis sooviavaldust. Skaala teises otsas oli juhiabi ametikohale korraldatud konkurss, kuhu laekusid 114 kandidaadi avaldused.

Kus on keevitajad ja elektrikud? Neid pole, sest kutsekooli uksest astub sisse kolm korda vähem noori kui gümnaasiumi uksest.

Ilmselgelt tuleb noorte haridusvalikute suunamisel arvestada enam tulevaste töökohtadega. Me oleme hariduskeskne ühiskond, kus haridus on kujunenud eesmärgiks omaette. Nähakse, et eesmärgi saavutamise tee kulgeb valdavalt põhikoolist keskkooli ja sealt edasi kõrgkooli. Ettevõtted vajavad aga oskustega inimesi, spetsialiste. Puudus on neist, kel on kutse. Selles mõttes võib hoopis gümnaasiumi või mõnd bakalaureuseõpet pidada umbteeks. Paber küll on, kuid kui see ei aita tööle, uut väärtust looma, siis see ju on umbtee.

Kutsehariduse peamine eesmärk on valmistada ette oskustega kutsespetsialiste. Tööandjate nõudmised oskustele on kasvanud ning tehnoloogia arenguga kasvavad veelgi. Kalli masina taha ei saa lasta kedagi, keda kutsekooli saadeti ja kes seal vastu tahtmist käima oli sunnitud.

Teeme sisseastujate seas küsitlusi, et teada saada, miks nad on Tartu kutsehariduskeskusesse tulnud. Noorte peamine motiiv on ikka soov oma valitud eriala õppida, nii vastas 83 protsenti tänavustest sisseastujatest. Vaid kolm protsenti tuli seetõttu, et mujale ei saanud sisse.

Just, kutsekool pole soe ulualune neile, kes mujal pole hakkama saanud. Ka kutsekoolid ootavad õppima motiveeritud ja oma valikutes kindlaid noori ning samasugused ootused on tööandjatel.

Kas peaks ka siin kehtestama lävendi, et napi huvi ja puudulike hinnetega kutseõppesse ei võeta?

Praegu kutsekeskhariduse õppesse sisseastunutest ligi pooled kooli ei lõpeta. Kui mujale ei sobi, siis kutsekas veab välja, on aegunud müüt.

Lävend hoiakuid ei muuda. Pigem peaksime igal haridus­tasandil aitama noortel avastada ja arendada oma andeid. Ninapidi arvuti taga või üldaineid tuupides ei pruugi anded avalduda, pigem ikka sport, muusika, käsitöö, vahetu kogemus päris asja tegemisest aitavad leida oma teed.

Mida varem me anded ära tunneme, seda efektiivsem on õppimine, vahet pole, kas siis kutse-, kesk- või kõrgkoolis. Ehk siis arvudesse takerdumise asemel tuleb haridussüsteemi sisuliselt arendada nii, et õppijatel oleks valida haridusteede vahel.

Praegu puhkenud diskussioonis on tulnud taas välja lapsevanemate ja noorte hirm, et kutsekooli järel on edasiõppimisvõimalused ahtamad.

Uute õppekavade kehtestamisel vähenes kutsekeskharidusõppes üldjuhul ka õppeaeg ning seda eelkõige üldainete arvelt.

Jah, kutsekeskharidus koosneb kutseoskuste ja keskhariduse komponendist, kuid ilmselgelt pole keskhariduse maht gümnaasiumiga sarnane. Kuna ka riigieksamite sooritus pole kohustuslik, on üsna ootuspärane, et akadeemilise kõrghariduse teel jätkajaid on vähem.

Tartu kutsehariduskeskuse näitel jätkab õpinguid peaaegu viiendik lõpetajatest, kuid enamik neist kutseõppes või rakenduslikes kõrgkoolides. Mullu jätkas 23 kutsehariduskeskuse vilistlast Tartu ülikoolis, kuid see arv võiks olla suurem.

Asi pole kindlasti akadeemilises võimekuses. Pigem ei saa me praegu pakkuda oma õppijatele piisavat paindlikkust. Üks idee on pakkuda lisa-aastat üldainete õppimiseks ja riigieksamite sooritamiseks neile, kes soovivad kindlasti jätkata ülikoolis. Lisa-aasta annaks kindlustunde, et noore haridustee on ju lahti ja isegi paremini sillutatud kui keskkooli lõpetajal. Kasvaks ka akadeemilisel haridusteel jätkajate hulk.

Lisa-aastat võiksid vajada needki, kellele praegune kutseõppe koormus osutub liiga raskeks.

Tuleb tunnistada, et praegu kutsekeskhariduse õppesse sisseastunutest ligi pooled kooli ei lõpeta. Kui mujale ei sobi, siis kutsekas veab välja, on aegunud müüt. Õppimine pole kutsekoolis lihtne, vastupidi, see nõuab pingutust.

Selleks et individuaalsust enam arvestada, peab süsteem olema paindlikum. Laseme mõnel noorel kauem õppida ja harjutada, et ta nõutavad oskused omandaks ja et temast võiks kujuneda proff nii erialal kui töösse suhtumise poolest. Toetame pingutust, mitte kuidagiviisi läbi lohistamist.

Kolmandaks võiks vaadata õppijate alternatiive – miks üht või teist haridusteed valida.

Kuigi kutsekoolid rõhutavad tänapäevaseid õppetingimusi ning õppijatele mõeldud soodustusi, siis tegelikkus pole kaugeltki nii roosa. Koolid ja eriti riigigümnaasiumid on kõik nüüdisaegsed, kunagi sisse seatud koolilõunatoetus põhikooli järel kutseõppuritele on nüüd ka gümnaasiumides ning tasuta koolilõuna on pigem tavaline kui eriline soodustus.

Ka riigigümnaasiumid hüvitavad oma õppijate majutuskulusid ning kutsekoolide pakutavad õpilaskodude kohad ei ole õppijatele sugugi soodsama hinnaga.

Praegune õppetoetuste süsteem annab aga selge signaali, et riik väärtustab üliõpilase õppimist palju kõrgemalt: üliõpilase tulemusstipendium on sada eurot kuus, kutseõppuril kuuskümmend kuus.

Kui aga üliõpilane õpib nn prioriteetses valdkonnas, võib ta saada erialastipendiumi, mis jääb vahemikku 160–240 eurot.

Ehkki ka kutseõppes on valdkondi ja erialasid, mis kattuvad riigi seatud majandusarengu prioriteetidega, pole kutseõppes suurematest erialastipendiumitest juttugi olnud.

Isegi tudengite vajaduspõhine õppetoetus on suurem (75–220 eurot kuus) kui kutseõppuritel, kes üldjuhul saavad taotleda kuni kuuskümmend eurot lisatoetust.

Kui kehvematest oludest õpihimuline noor valib akadeemilise haridustee, siis on ta toimetulek paremini tagatud. Kutsekoolis õppiv noor peab seevastu kooli kõrvalt ka töötama ja sageli on just see õpingute katkestamise põhjus.

Kutseõppe populariseerimisest on räägitud sõnades palju. Aga tegudes ja rahastamises on riik eelistanud teisi õppevorme. Sisulisi muudatusi selleks, et kutseõpe oleks tegelikult vähemalt võrdne, kui mitte parim haridusvalik, pole tehtud.

Üksi lävendi seadmine kindlasti ei suurenda rahulolu ega anna paremat tulemust.